Tätoveerimismasina klassifikatsioon

Masinaid on mitut tüüpi. Lainerid ja varjutajad on tehnilisest seisukohast levinumad masinad. Mehaaniliselt on mähised tätoveerimismasinad; ka pneumaatilised masinad ja pöörlevad ehk lineaarsed tätoveerimismasinad.

Pöörlevad tätoveerimismasinadolid algsed masinad, mis põhinesid pöörleval tehnoloogial, mille leiutas Samuel O'Reilly ja mida tätoveerijad on aastate jooksul täiustanud. Rotary tüüpi masinad kasutavad nõelte käitamiseks elektrimootorit. Mõned hiljutised uuendused hõlmavad armatuurivarda kasutamist tõhususe suurendamiseks, mis on mähismasinatele iseloomulik. Hiljuti on seda tüüpi masinaid täiustatud, et muuta praegu kasutatava elektrimootori asemel pneumaatiliseks.

Mähise tätoveerimismasinadon kõige sagedamini nähtud ja kasutatavad. Need masinad kasutavad nõelte rühmituse liigutamiseks elektromagnetilist vooluringi. Variatsioone on palju, alates ühepoolilistest masinatest kuni kolmekordse spiraaliga masinateni. Neid saab valmistada paljudest erinevatest materjalidest ning erineva suuruse ja kujuga. Kahe spiraaliga masinaid peetakse standardseteks. Rullid on üldiselt vahemikus 8 kuni 10 mähist. Mähised loovad impedantsi või takistuse, mida kasutatakse masina kiiruse ja võimsuse õigeks reguleerimiseks. See põhjustab nahale vähem traumat.

Liner tattoo masinVooderdusmasina eesmärk on asetada tint nahka ühe käiguga, et luua domineeriv joon. See kasutab lühist (umbes 1,5–2 mm), mis paneb masina kiiremini tööle.

Shader tätoveerimismasinVarjutusmasinat kasutatakse tavaliselt musta või musta tindi variantide varjutamiseks, kuigi seda tüüpi masinates kasutatakse ka muid värve peale musta. Selle masina küllastusaste on madal. See kasutab suuremat kontaktivahet kui vooder (umbes 2–3,5 mm), et muuta see tsükkel pisut aeglasemaks. Seda masinat kasutatakse ka joonte skulptuuriks. Mõned kunstnikud kasutavad seda tüüpi masinaid kõigi joonte jaoks, kuna see võimaldab joonte jälitamist vähema nahatraumaga.

Pneumaatiline tätoveerimismasinTätoveerija Carson Hill leiutas aastal 2000 esimese pneumaatilise tätoveerimismasina ja alustas patendiprotsessi. Pneumaatiline tätoveerimismasin töötab õhukompressori abil ja on äärmiselt kerge. Pneumaatilised tätoveerimismasinad kasutavad nõelte üles-alla ajamiseks surveõhku. Neid tätoveerimismasinaid on lihtne steriliseerida, kuna kogu masina saab paigutada autoklaavi ilma suurema lahtivõtmiseta (erinevalt traditsioonilistest spiraalmasinatest, mis vajavad enne autoklaavi asetamist täielikku lahtivõtmist).

Tätoveerimismasinad ei piirdu ainult nende tüüpidega. Levinud variant on "kärbe", mis kasutab jäigemaid esivedrusid. Seda kasutatakse sagedamini vooderdistes, kuid on teada, et seda kasutatakse varjutusmasinatel, tavaliselt portreetöödel. Masinad liigitatakse tavaliselt pika ja lühikese käiguga sortidesse. Pikema joonega masinad sobivad hästi värvimiseks ja varjutamiseks, aga ka joonte kujundamiseks, kahjustades samal ajal vähem klientide nahka. Lühema käiguga masinaid kasutatakse tavaliselt vooderdamiseks ühekäigulises stiilis ja ka varjundi seadistuses, et saavutada musta peenem gradatsioon, nagu portreedel. Vedru pikkus, laius, pinge, nurk ja jäikus muudavad masina funktsionaalsust. Kontaktivahed, aga ka kondensaatorid ja isegi masina stiil ja selle läbipaindenurgad võivad kõik olla masina häälestuse variandid. Masina õige häälestamine on oluline kasutatava masinatüübi, ka kunstniku tätoveeringu tüübi jaoks.